Eesti ettevõte Gelatex Technologies arendab uue põlvkonna materjali –keskkonnasõbralikku ja nahaga keemiliselt identset tekstiili Gelatex, mille peamiseks tooraineks on lihatööstuse väheväärtuslikest jäätmetest valmistatud želatiin. See teeb nahasarnase materjali tootmise palju keskkonnasõbralikumaks ja odavamaks kui pärisnaha tootmise. Tavalise nahaga võrreldes on sama koguse materjali valmistamiseks vaja ligikaudu kolm korda vähem loomi.
Gelatex Technologiesi tehnoloogiajuht Märt-Erik Martens on veendunud, et seal, kus on ülejääk, on alati peidus ka võimalus midagi uut luua.
Millest tuli idee arendada loomjäätmetest nahaga identset materjali?
Põhjusi on mitu, kuid peamine on see, et nahk on väga laialdaselt kasutatav materjal. Aastas toodetakse üle 2 miljardi ruutmeetri nahka. Sellele lisandub kunstnahk, millest lausa 95% toodetakse kroomparkimise teel. See aga on mürgine nii inimestele, kes nahka toodavad, neile, kes seda hiljem kannavad, kui ka keskkonnale. Olgugi et nahka on võimalik parkida ka keskkonnasõbralikult, taimparkimisega, on tegemist äärmiselt aja- ja ressursimahuka ettevõtmisega ning praegu ei ole kroompargitud nahale ühtegi head keskkonnasõbralikku alternatiivi, mis oleks samal ajal nii odav kui ka masstoodetav. Kuid selleks, et maailmas keskkonnareostust vähendada, ei tohiks keskkonnasõbralikud materjalid ja tooted olla vaid kallis nišikaup, vaid peaksid olema kättesaadavad ka massidele.
Leidsime, et meie tehnoloogia, mida kasutame liha- ja nahatööstuse jäätmetest tehtud želatiinist nahasarnase tekstiili valmistamiseks, on väga kergesti eskaleeritav ja odavam kui praegune nahatootmine. Lisaks on materjal oma kandmisomadustelt nahale väga sarnane, kuna see on keemilise struktuuri poolest nahaga identne.
Lisaks on meie arvates oluline olemasolevat ressurssi maksimaalselt ära kasutada. Praegu läheb umbes 25% lihatööstuse jäätmetest (Euroopas u 5 miljonit tonni aastas) endiselt lihtsalt hävitamisele. Sel on mitu põhjust, kuid peamine on see, et jääkidel pole piisavat kommertsväärtust. Kuid valmistades n-ö nahka ka kontidest ja kõõlustest, on sisuliselt võimalik ühest loomast saada ligikaudu 3 korda rohkem materjali kui vaid nahka kasutades.
Kust tuli selline idee?
Idee, et želatiini võiks kasutada ka nahasarnase tekstiili saamiseks, põhineb Tartu Ülikoolis tehtud uurimistööl. Nahasarnase tekstiili valmistamise eesmärgil hakkasime süsteemselt tööle aga alles 2016. aasta kevadel, kui kokku said ettevõtlus- ja materjaliteaduse tudengid. Mari-Ann, kes on ettevõtte kaasasutaja ja tegevjuht, õppis Tartu Ülikooli magistriõppes ettevõtlust ja tehnoloogia juhtimist ning mõtles magistritöö teema peale. Kuna ta oli Tartu Ülikooli Ökoinnovatsiooni Klubi liige, varem töötanud rõivatehnoloogina ning väga huvitatud erinevatest ökomaterjalidest ja eelkõige just tekstiilidest, siis soovis ta oma magistritöö ka selle valdkonnaga siduda. Nii jõudis ta Gelatexini, kes arendas želatiinist tekstiili. Kui algselt oli arendus pigem meditsiinilise suunitlusega, siis kokku saades selgus, et tärganud on ka nahasarnase tekstiili arendamise idee. Mingit ärilist suunitlust tol hetkel aga polnud. Esialgu veidi mõeldi ja kaheldi, kas on mõtet toota nahasarnast materjali millestki, mis on loomne. Kuid pärast teema põhjalikumat uurimist ja positiivset tagasisidet Tehnopoli Greentechi ideepäevalt, leidsime, et sel võib siiski olla suur potentsiaal. See andis väga palju motivatsiooni juurde ja nii hakkasimegi oma ideed ja ärimudelit ning toodet ja tehnoloogiat vastavalt edasi arendama.
Kus Gelatexi materjali kasutada? Kes on selle peamine sihtgrupp?
Pikemas plaanis unistame, et meie materjalist oleksid valmistatud näiteks suurte lennufirmade lennukite istmekatted või tuntud autofirmade autoistmed. Sinna on aga veel pikk tee ja alustada plaanime pigem moetööstusest, kus materjali on lihtsam katsetada ning innovaatilistele tekstiilidele ollakse vastuvõtlikumad. Kõige väärtuslikum oleks meie materjal kindlasti suurtele brändidele, mis toodavad suuri koguseid, kuna meie tehnoloogia on kergesti eskaleeritav, materjal odavam kui nahk ning lisaks sellele tuleb materjal rullidel, mis võimaldab seda kihiti ladestada ning oluliselt säästa toodete juurdelõikuseks kuluvat aega ja materjalikulu. Materjali saaks kasutada samamoodi nagu nahka või kunstnahka. Materjali paksust, jäikust ja muid omadusi saame vastavalt vajadusele muuta.
Millised on olnud tootearenduses peamised takistused?
Kui me alustasime tootearendusega, oli taolise materjali valmistamiseks vaid üks mõistlik tehnoloogia, kuid lihtne analüüs näitas, et selle meetodiga tööstuslikult materjali toota pole arukas. Esimene suurem takistus oli kiirema fiibri valmistamistehnoloogia väljatöötamine. See etapp on nüüdseks läbitud, kusjuures uus tehnoloogia võimaldab materjali toota kuni 100 korda kiiremini ühe sama suure seadme kohta. Teine, samuti praegu arutlusel olev arendusküsimus on materjali tugevus. Kuna meie materjal sisaldab vaid looduslikke komponente, on ka materjaliarendus selle tõttu keerukam. Oleks ju lihtne kasutada sarnaseid tehnoloogiaid, mis on kasutusel ka nahatööstuses, ja need toimiksid, kuid siis kaoks selle mõte. Pooleteise aastaga on materjali tõmbetugevus paranenud umbes 50 korda. See tugevus on sarnane juba polüuretaan-kunstnahale, mis on naha levinuim alternatiiv.
Lisaks on meil on tihe koostöö Tartu Ülikooliga. Praegu on käimas 8 kuu pikkune materjaliarendusprojekt, kuhu on kaasatud 4 keemiataustaga teadurit.
Gelatexi arendusprotsessist, edusammudest ja väljakutsetest saab lähemalt kuulda ka 10. Aprillil Tallinnas Kultuurikatlas toimuval innovatsioonifoorumil MELT säästva innovatsiooni teemablokis.
